Hedvig Hanson: "Olen õppinud isalt, et mõned mehed ei saagi päriselt täiskasvanuks."
Foto: Kaupo Kikas

Teised ei saa sulle reegleid kehtestada,” ütleb kirglik džässlaulja Hedvig Hanson (42), naine, kes tunneb end praegu, neljakümnendates, enesekindlamalt kui kunagi varem.

„Ei, ma ei tahaks olla noorem, sest kogemus on palju väärt. Tunnen, et ma ei pea end enam tõestama, rabelema, suhetepundardes kobama, neist miskit aru saamata, ja tõtt-öelda ei tahaks ma ka uuesti pisikeste lastega alustada,” vastab Eesti üks tunnustatumaid lauljannasid küsimusele, kas ta igatseb taga 20 aasta tagust Hedvigut. „40ndad on suurepärane aeg – lapsed on iseseisvamad, taas on aega iseendale, nüüd tead palju rohkem, kes sa oled, mida vajad, sügavust on juurde tulnud ka loomingusse, edevus on taandunud,” ütleb ta ja lisab, „pealegi, neljakümnendates naised on minu arvates ülisensuaalsed – küps naine on tõeliselt kaunis.” Ja Hedvigut vaadates ei ole põhjust tema sõnades kahelda.

„Olen enesekindel. Vanemaks saamist ma ülearu ei karda, kuigi jah, esinejale naisele on see muidugi oluline. Püüan end looduslikult vormis hoida, ei vaevle kinnismõtete küüsis. Hirm halvab ja sellest peab püüdma vabaneda. Õigemini – hirmule peab silma vaatama, siis pole see enam nii hirmutav,” arutleb naine, kelle suurimad hirmud on seotud lähisuhetega. „Hirm kaotada inimene, kui oled temasse kiindunud, see on vist elus mu suurim hirm olnud,” räägib lauljanna ja lisab, et tegeleb hoolsalt sellega, et ta ennast suhtesse ära ei kaotaks. „Olen seda nooremana teinud ja see pole iial suhtesse paremaid noote toonud, vastupidi. Kui ennast väärtustada, on kõik parem, isegi kui suhtest suuremat asja ei saagi. Vaja on ennast arendada, loominguga tegeleda, teine inimene ei saa olla sinu isikliku õnne võti. Seda ma alles õpin.”

Määravad neljakümnendad

Millised on aga need valikud, mida peaks tegema üks naine oma varastes kahekümnendates, et olla endaga rahulolus neljakümnendates. Hedvig teab, et üheks võtmeks on siinkohal oskus kuulata iseennast. „Ma arvan, et oluline on olla aus, julge ja kuulata oma sisemist häält, teised ei saa sulle reegleid kehtestada, sa ise lood oma elu. Minu jaoks on alati olnud olulised suhted. Nendega olen tegelenud terve elu. Muusika on ka oluline, aga mitte niivõrd eneseteostuse pärast, vaid hingelise kaaslasena.” Vähem tähtsad ei ole naise jaoks ka ausus ja julgus. Nii otsustas juba teismeline Hedvig, et ei valeta enam iial. „Isegi kui asjad lähevad viltu või ei lähe päris nii, nagu ette kujutasid – mis võib juhtuda, kui me suhtleme teiste inimestega – võid sa käe südamele panna ja öelda, mina olin aus ja andsin endast kõik,” teab ta omast kogemusest.

Mõned kuud tagasi kirjutas Hedvig veebiportaalis edasi.org avameelse artikli intiimsuse kadumisest püsisuhtes ja laste kõrvalt. „Me ei saa mööda vaadata loodusest, aga arvan, et me ei peaks ka selle pärast ülearu muretsema. Võin kinnitada, et seksuaalsus taastub ja sellel on hoopis uuem mõõde, sügavus, tundlikkus, teadlikkus. Kui vaid mees sellega kaasa tuleb ja naise jaoks aseksuaalsel ajal teda toetab.” Seepärast peaks oma tundeid, vajadusi või vajakajäämisi paarisuhtes igal juhul väljendama. „Kui oluline on seks? Ütleme nii, et hingega puudutus on ülioluline! Mees, kes tõeliselt naisest hoolib, võtab tema jaoks aega. Selge on see, et tähtis pole kvantiteet, vaid kvaliteet!”

Pole saladus, et paljud naised lähevad just neljakümnendates oma laste isast lahku. „Eks see ongi määrav aeg. Peame vanematena arvestama, et ühel päeval on lapsed kodust läinud ja kas siis tekib meis suur tühimik või oleme suutnud laste kõrvalt ka oma hingeasjadega tegeleda. Ennast ei tohiks kindlasti unustada,” paneb Hedvig veel kord kõikidele naistele südamele. „Kas laste iseseisvaks saamisel on veel teineteisega miskit jagada või tahtmist veel uusi kvaliteete leida? Iseseisvus ja endale elamine ning vabadus võivad saada ülioluliseks, kui on aastaid peamiselt teistele elatud,” räägib ta ja lisab, „samas meeldib mulle ikkagi pilt ka vanapaarist, kes eluaeg on suutnud koos olla.” Hedvig on koos oma elukaaslase Andre Maakeriga olnud koos neliteist aastat, kuid hea suhte saladust tal jagada pole.” Meid on koos hoidnud muusika ja meie ühised lapsed, kelle ees meil on vastutus. Arvan, et ainus „saladus” peitub tahtes, otsuses koos olla. Loomeinimeste puhul, kui meeleolud kõiguvad ja vaja on inspiratsiooni, ei ole mõistlikkus mitte alati kohal,” räägib naine ja lisab, et igas suhtes on komistuskive. „Meie suhe pole olnud mingi magus muinasjutt, sugugi mitte. See on nii vaid suhte alguses, hiljem tuleb kas teadlikkus ja töö tegemine suhte püsimise nimel või lahkuminek, kui pole enam tahtmist, kui tahaks kogeda midagi uut või kui inimesed on tõesti lahku kasvanud,” arutleb Hedvig.

Laisaks ei tohi muutuda!

Võrdlus, et naine on mehe kael ja mees naise pea, Hedvigule ei meeldi. „Naine võiks olla naine ja mees võiks olla mees, siis oleks kõik tasakaalus. Kui naine peab võtma endale mehe rolli, siis saab mehest tuhvlialune ja sellist meest ei taha tegelikult ükski naine. Siis hakkavadki naised näägutama – mis mees sa oled! Samas ei tähenda meheks olemine ka seda, et mees peab olema alfaisane, see on teistpidi õudne,” mõtiskleb Hedvig ja lisab, et hea suhte tagamiseks tuleb teha igapäevaselt tööd. „Laisaks ei tohi muutuda!”

Samuti on Hedvig kindel selles, et oma õnne ei tohi teha teisest inimesest sõltuvaks. „See on vale lootus ja illusioon. Olen seda teinud ja tean, millist kannatust see mõlemale poolele valmistab. Muidugi pead sa jõudma esmalt iseendasse ja laskma ka teisel olla tema ise. Kui need ISEd siis sobivad, on hästi,” räägib naine kirglikult ja lisab, et eri arvamustest ei peaks heituma. „Kaht täpselt samasugust inimest pole olemas, kui oleks, siis arvatavasti hakkaks varsti kooselus igav ka,” naerab ta. „Tihtipeale ju juhtub nii, et kui inimene areneb, muutub ta sisemiselt ja siis võivad ka paarisuhtes tekkida tormid või rebenemised. Või kui teine seisab paigal või areneb sootuks teises suunas. Vahel on vaja midagi vana maha lammutada, et uus ja parem peale ehitada. See võib olla valulik protsess, aga valu läbi on meil tõesti võimalik avarduda, avaneda uuele.”

Õppetunnid poegadelt ja isalt

„Lapsed on mind muutnud vähem egoistlikuks,” tunnistab ta kahe poja, Holgeri (12) ja Danieli (9), emana. „Kõige olulisem õppetund neilt on poisi hinge tundmaõppimine. Olles kasvanud ema ja vanaemaga, puudus see arusaam mul täielikult,” räägib naine. „Jah, me ootame meestelt, et nad oleksid õilsad rüütlid, aga tegelikult on poisid õrnad. Mida võimatumad nad on, seda õrnemad nad võivad olla, see on paradoksaalne. Poisid-mehed võivad peita oma õrnust just välise kõva kesta alla, oluline on püüda poegi õpetada, julgustada väljendama oma tundeid, et nad ei muutuks kinnisteks meesteks, kellest on võimatu aru saada,” õpetab Hedvig. „Olen oma poegade üle õnnelik. Loodan, et olles näinud palju oma ema erinevaid emotsioone, ei karda nad ühel päeval ka oma naise tujusid ja saavad nendega hakkama, see oleks suur asi,” unistab Hedvig ja tunnistab, et on laste nimel loobunud paljustki. „Olen laste nimel loobunud rahvusvahelisest karjäärist, milleks mul avanes võimalus enne, kui laste isasse armusin, kuid teisalt ei sobiks pidev kodust äraolek mu loomusega niikuinii. Ma armastan kodus olla ja nii avastasin ka kirjutamise – see on midagi, mida saan kodus teha.”

Hedvigu pilku on läbi elu püüdnud mehelikud mehed, seega pole vale, et tütred valivad alateadlikult kaasat oma isa järgi. „Kena, andekas, vaimukas džentelmen, kes on puhtalt ja maitsekalt riides, see sobib. Habe võib olla ka mõned päevad ajamata,” naerab naine ja toob näiteks oma vanemad (Novella Hansoni ja Tõnu Kilgase – toim). „Mul on raamis foto emast ja isast, kui nad olid armunud – kaks imeilusat inimest. Aga „ilu ei panda padaje”, nagu ütleb ka Eesti vanasõna. Väline ilu võib saada ka komistuskiviks. Näiteks karjääris võib see sind ju aidata, aga suhetes… Sind võidakse valida välise pärast ja keegi ei jõuagi su hingeni. See võib viia valede partneriteni. Ilu on peibutus ja lõks.”

Nii on Hedvig saanud isalt olulise õppetunni. „Olen õppinud temalt, et mõned mehed ei saagi päriselt täiskasvanuks, nad justkui jäävadki poisikesteks,” räägib ta ja lisab, et eriti leidub selliseid mehi loominguliste tüüpide seas. „Mu isa käib siiani riides kui noor nolk, hiphop-stiilis, ja annab autoga sõites järsku talda ja kuulab valjult muusikat ja on meelitatud naistest enda ümber. Temas on elumehelikkust nagu oli ka tema isas,” mõtiskleb naine. „Aga siiski on ta mu isa ja vahel me räägime tundide viisi telefonis – elust, suhetest, muusikast, võin talle helistada öösel, kui mul und ei ole või miski kripeldab ja tunnete plaanis mõistab ta mind hästi. Muusika osas on mulle lähedase maitsega just ema ja isa – see seob meid tugevalt ja olen nende mõjutuste eest tänulik.”

 

Tekst: Triin Tisler

Artikkel ilmus ajakirjas Buduaar